Eri paikade ilmastikku saab võrrelda mitmel viisil, näiteks mõõtes õhutemperatuuri või sademete hulka. Ent kuidas võrrelda kliimat? Siin on kõige objektiivsem kasutada nn kliimanormi mõistet.

Sõnaraamatu järgi tähendab norm ettekirjutist. Kliima puhul on see määrang väga ebatäpne, sest ilmastikuprotsessid on teatavasti kaootilised. Klimatoloogias kutsutakse normiks hoopis küllalt pika perioodi andmete keskmist. Mõistetavalt tekib siinkohal küsimus: kui pikk on pikaajaline?

Klimatoloogias on 30-aastane andmerida lühim aeg, et saaks rääkida teatud koha kliimast. Miks see nii on?

Vastust tuleb otsida statistikast, mille määratluse järgi on aegrida piisavalt pikk, kui selle põhjal arvutatud keskmised on mingil usaldusnivool usaldusväärsed. Antud juhul on kolmekümne aasta keskmine üldjuhul 95-protsendilise tõenäosusega usaldusväärne. Muidugi on parem, kui aegrida oleks võimalikult pikk: siis on üksikute juhuslikult ekstreemsete aastate osakaal väiksem.

Eesti ilmateenistus võttis uued kliimanormid kasutusele 2015. aastal: need on arvutatud perioodi 1981–2010 kohta, nagu WMO 17. kongressil soovitati kõigile organisatsiooni liikmesriikidele. Aasta keskmine õhutemperatuur Eesti keskmisena on uute normide järgi 6,0 °C, mis on võrreldes varem soovitatud perioodiga (1971‒2000) 0,4 °C võrra soojem. Eesti uus keskmine aasta sademete summa on aga 673 mm, s.o 27 mm enam kui varasema perioodi põhjal. Järgmine 30-aastane periood, mis kliimanormide jaoks WMO-s tarvitusele võetakse, hõlmab aastaid 1991–2020.

Uued normid võimaldavad paremini võrrelda näiteks läinud aastat meie keskmise ilmastikuga: on ju viimased kolmkümmend aastat sarnasemad kui märksa külmemal ajavahemikul 1961–1990.

Kuidas on muutunud Eesti kliima „klassikaliste“ klimatoloogiliste standardnormide järgi saja aasta jooksul? Tartu, Ülenurme ja Tõravere ilmajaamade õhutemperatuuri 30-aastased keskmised on toodud alljärgnevas tabelis.

Loe edasi:

https://www.ilmateenistus.ee/wp-content/uploads/2019/05/100_aastat_Eesti_ilma_teenistust.pdf